13. Teistmoodi IT

13.nädala ülesnadeks on valida õppejõu teksti põhjal enda jaoks kõige uudsem tugilahendus ja seda kirjeldada.

Tuleb tunnistada, et ega ma ühegi tugilahendusega väga hästi kursis ei ole, pigem julgen väita, et pole ühegagi kursis. Ilmselt on nii paljudega, kellel pole otsest kokkupuudet nö teistmoodi inimestega olnud. Jah, olen küll näinud telekast Iseolemise saatest, kuidas on näiteks kasutatud trükkimiseks puupulka ning kuidas ratastooli külge paigaldatud puutetundlik ekraan aitab kasutajal puupulka suus hoides trükkida ja muid toiminguid teha, kuid sellega ka minu teadmised piirduvad. Olen ka kuulnud, kui kiiret teksti suudavad vaegnägijad kuulata ning sellest ka aru saada. Muidugi praeguse eriolukorra tõttu, kui rohkem loenguid on järgi vaadatud kui reaalajas kuulatud, siis tuleb tunnistada, et praeguseks on kahekordne loengusalvestise kuulamine jäänud juba liiga aeglaseks ja tundub, et süsteem võiks võimaldada veel kiiremat järelekuulamist, mis alguses tundus täiesti mõeldamatu.
Ühes töökohas oli mul küll kolleeg, kellel puudusid küünarnukist alates mõlemad käed, aga kuna me töötasime erinevates tiimides ja erinevatel korrustel ning kokku ei puutunud, siis tundus imelik tungida tema privaattsooni või töökohta ning hakata uurima, kuidas ta arvutiga saab tööd teha. 
Teksti põhjal tundus minule huvitavana see, et tegelikult on tavaseadmeid võimalik üsna mitmel moel kohandada. Ma ei teadnud midagi sellest, et enamik tänapäevaseid op süsteeme sisaldab utiliite, mis lisavad klaviatuurile hulga väikeseid, kuid tarvilikke lisandusi. Näiteks see, et klahvikombinatsioone, mille rakendamiseks peaksid kõiki klahve korraga vajutama, saab utiliite kasutades vajutada ühekaupa õiges järjestuses. Või et on võimalik seadistada klaviatuur nii, et enne kui klahv reageerima hakkab, võtab see natuke aega (hea koordinatsioonihäiretega inimestele, kellel on probleeme õigete klahvide tabamisega).
Täiesti teisest maailmast tundusid minule punktkirjamonitor ja punktkirjaklaviatuur. Huvitav, kaua aega nende õppimine aega võtab?
Mulle meeldib mõte, kui oleks võimalik kõiki tavaseadmeid lihtsalt ümber seadistada / paigaldada vastavalt kasutaja vajadustele. Nii ei peaks teistmoodi seadmeid kasutav inimene oma "varandust" kogu aeg kaasas kandma.

12. Inimese ja arvuti suhtlus, ergonoomika ja kasutatavus

12. nädala ülesandeks on tuua üks positiivne ja negatiivne näide kasutatavusest veebis.

Alustan negatiivsest, positiivsete sõnumitega on alati parem lõpetada :)

Minu negatiivseks näiteks on Regionaalhaigla digiregistratuur. Kahjuks praegusel pandeemia ajal pole võimalik digiregistratuuris vastuvõtule registreerida ning kirjeldan olukorda nii nagu seda viimastest kordadest mäletan. Esiteks minu mäletamist mööda ei saa sisselogimist sooritada SmartID kaudu, vaid pead kasutama kas ID-kaarti või Mobiili ID. Kuna ma igapäevaselt ID-kaarti ei kasuta, siis juba rahakoti otsimine ning kogu järgnev protseduur võtab natuke liiga kaua aega. Telefon on aga alati käepärast ning kui tahta broneering teha läbi telefoni, siis poleks ID kaardist nii või naa kasu ja Mobiili ID kasutaja pole ma lihtsalt selle pärast, et enamik asju (enim kasutatavad minu poolt nt panga teenused) saab väga ilusti SmartID-ga ära aetud. Tundub kuidagi absurdne, et nad SmartID teenust identifitseerimiseks ei pea turvaliseks või on siin mingi muu põhjus, ei teagi. Igatahes, pärast sisselogimist ootas mind ees veebilehekülg, mis oleks pärit nagu 90-ndatest, kuigi see peaks olema üsna hiljuti arendatud. Proovides broneeringut teha, tundsin end ikka täiesti rumalana. Polnud seal mitte mingit loogikat, kuidas arste ja tasulisi või tasuta vastuvõtte broneerida. Proovisin ja pusisin ja lõpuks leidsin enda jaoks sealt mingi loogika. Aga... järgmisel korral, kui üritasin jälle aega broneerida, olin uuesti sama probleemi ees. Ja kuna tol hektel aega polnud, loobusin ning tegin kiire telefonikõne vastuvõtule. Kuna ma praegu ei saanud süsteemi toimimist või mitte toimimist kontrollida, siis ütlen, et nii oli see paar kuud tagasi, ehk on asi paranenud :)

Positiivseid näiteid oleks isegi üsna palju. Üldiselt on praegusel ajal suuremad veebileheküljed üsna hästi üles ehitatud ning kasutajasõbralikud. Näiteks Elisa. Lehekülg on loogiline, kiiresti on leitavad erinevad kategooriad ning huvipakkuvad tooted / teenused. Neil on ka juturobot Annika, aga temaga ma polegi ühendust võtnud, sest kõik, mis ma olen leheküljelt otsinud, sellele olen kiirelt saanud vastuse, nii et Annika on minu poolt jäänud tööta :) Lehekülg on ka visuaalselt hästi jälgitav, värvid pole silma häirivad ning populaarsemad tooted / teenused on pealehel välja toodud.

11. Arendus- ja ärimudelid

11.nädala ülesandeks on analüüsida üht tarkvara arendus- ja üht ärimudelit mõne konkreetse projekti näitel.

Tarkvaraarenduse protsesside kirjeldamine sai alguse 60-ndatel aastatel. Minul puudus igasugune kokkupuude tarkvaraarendusega kuniks eelmise aasta sügisel otsustasin alustada õpinguid praegusel erialal ning esimese semestri kavas oli ka Tarkvaratehnika. Ausaltöeldes oli päris keeruline jätta meelde kõiki meetodeid ja nende sarnasusi ning erinevusi, kuna neid on palju ning igasugune ülevaade neist oli olematu. Kõige tuntumateks arendusmeetoditeks on kosemudel (waterfall), V-mudel, iteratiivne mudel ning agiilsed mudelid, kuhu alla kuuluvad näiteks ekstreeprogrammeerimine, Scrum, Kanban, Lean jne. 
Praegusel ajal on üsna tavaline kasutada omavahel kombineeritud protsesse, näiteks teeb seda Fujitsu Services, kes lähtub tarkvara väljatöötamisel firmasisesest meetodist, mis põhineb nii RUP-il kui ka agiilsel tarvaraarendusmeetodil. Fujitsu peab oluliseks RUP-i juures tarkvara arendamise eraldiseisvaid etappe: visioon, nõuete analüüs ja ülesandepüstitus, süsteemi analüüs ja disain, realiseerimine ja testimine, juurutamine ja hooldus. Agiilsete meetodite, eriti ekstreemprogrammeerimise juures, on oluline otsesuhtlus kliendiga, lihtsus ning tagasiside.

Tarkvara ärimudelite poole pealt tooksin välja SaaS (Software as a Service) ehk tarkvara kui teenus. Näiteks kõigile tuntud Microsoft Office 365. Microsofti rakendused nagu näiteks Word, Excel ja PowerPoint on olnud pikaajaliselt kasutusel nii töökohtades kui ka kodus. Microsoft Office 365 on aga pilvele baseeruv, mis laiendab Office teenuste parameetreid tohutult. Kasutavad saavad nüüd luua, muuta ning jagada sisu ükskõik millisest lauaarvutist, Macist, iOS-ist, Androidist või Windows seadmest reaalajas, kasutajad saavad kontakteeruda kolleegide või klientidega erinevaid kanaleid pidi, olgu selleks email või video konverents. Olgugi, et teenus töötab pilves, on suhtlus nii organisatsioonis kui ka väljaspool seda turvaline.


Kasutatud kirjandus:
https://beta.wikiversity.org/wiki/IT_eetilised,_sotsiaalsed_ja_professionaalsed_aspektid/Arendus-_ja_%C3%A4rimudelid
https://getnerdio.com/academy/10-popular-software-service-examples/

10. Võrkude rikkusː vabast tarkvarast vaba kultuurini

Kümnenda nädala ülesandeks on lugeda läbi Eric S. Raymondi Hacker-HOWTO ja kirjutada selle kohta arvustus. Mina lugesin teksti eestikeelse tõlkena (http://www.kakupesa.net/hacker/).

Esimese positiivse asjana pean välja tooma selle, et teksti oli lihtne lugeda ja ka sellest aru saada. Kogu HOWTO oli kirjutatud selliselt, et ka nö lihtinimene, kes ehk alles teeb esimesi samme IT-maailmas või pole sellega üldse seotud, saaks kirjutatust aru. Tekst haaras kaasa ja pani mõtted jooksma. See meeldis mulle väga. 

Ma polnud endale kunagi teadvustanud või uurinud, mis tähendab sõna häkker ja ma usun, et ka suurem osa inimestest arvab, et häkker on keegi paha inimene, kes muugib sinu arvutisse ja tahab seal näiteks pahavara levitada või andmeid varastada vms. Tegelikult see nii ei ole. Selliseid nö pahalasi kutsutakse hoopis kräkkeriteks, mis minu jaoks oli täiesti uus termin. Aga kes siis on häkker? Häkker on indiviid, kellel on suurepärased tehnilised oskused, kellele meeldib probleeme lahendada ning piire ületada.

Autor on välja toonud häkkerile iseloomulikud jooned, milledeks on ind probleeme lahendada, kuid teisalt mitte sama probleemi mitmekordne lahendamine, igavus on paha, vabadus on hea, suhtumine ei asenda kompetentsi.

Häkkeril on neli põhioskust:
1. Programmeerimisoskus - autor on kirjeldanud lühidalt, kuid arusaadavalt, milliste programmide õppimisest peaks häkkeriks püüdlev inimene alustama ja miks. Milliseid programmid on üksteisega sarnased, millised raskemad jne. See andis mulle hea ülevaate, kust võiksin ka mina oma programmeerimise õppimisega alustada. 
2. Unixi kasutama õppimine. Taaskord sain päris palju kasulikku informatsiooni, kust leida lisa teavet ning miks see on autori arvates oluline.
3. Veeb ja HTML. Kunagi väga ammu, umbes 10 aastat tagasi oli mu esimene ja viimane kokkupuude HTML-iga, kui gümnaasiumis pidime endale kodulehe tegema. Kui mälu mind ei peta, siis lõppkokkuvõttes polnud see midagi hullu, aga nagu ka autor mainib, siis enamik veebilehekülgi on sisutühjad ja mõttetud. Nõustun sellega.
4. Inglise keel. Ei vaja lisa kommentaare :)

Autori sõnul on hea häkker see, kes kirjutab avatud lähtekoodiga tarkvara ning avaldab kasulikku informatsiooni, aitab tarkvara testida ja siluda, hooldab infrastruktuuri. Selle, kas sa oled hea häkker või mitte, põhineb teiste, nö juba päris häkkerite tagasisidest. Nii et ükskõik kui hästi sa enda arust koodi kirjutad, ei ole sa häkker enne, kui sul on piisavalt kiitvaid arvustusi teiste häkkerite poolt. 

Eric S. Raymondi kirjutis aitas mul väga palju mõista, mida tegelikult häkkerluse ja keda häkkerite all mõistetakse. Ja häkkerid tegelikult ei pea olema vaid IT-valdkonna inimesed, kui järgida samasid punkte ja põhimõtteid, mis autor oli välja toonud, võid sa olla häkker mis tahes alal. 

9. IT juhtimine ja riskihaldus

Üheksanda nädala ülesandeks on kirjeldada kaht tuntud IT-juhti, kes esindavad kaht erinevad juhitüüpi. 


Siinohal tooksin välja ka kursuse materjalis kirjeldatud erinevad juhi tüübid:

• juht (leader) – juhil peab olema selge pilt sellest, kuhu ta tahab jõuda, ning ta peab suutma „vedada” sinna kogu meeskonna.

• teavitaja/suhtleja (communicator) – juht kogub, süstematiseerib ja levitab infot vastavalt saajate rollidele; halba ei tee ka võime infot tõlgendada ja eri osapooltele arusaadavaks teha, samuti tuleb aeg-ajalt otsustada, kellele seda jagada (allpoolkirjeldatud häireolukord on heaks näiteks).

• treener/juhendaja (coach) – juht peaks suutma valida õiged inimesed ning stimuleerida nende edasist arengut, samuti on sarnaselt meeskonnamängude treeneritele kesksel kohal koostööoskuste edendamine meeskonnas.

• mentor/õpetaja (mentor) – ideaalis tuleneb juhi autoriteet mitte tema ametikohast, vaid teadmistest ja isiksuseomadustest; eriti oluliseks muutub see olukordades, kus on vaja pikemaajalist lähedast koostööd väheste inimestega. Siin leiab huvitavaid näiteid vaba tarkvara maailmast.

• arengumootor (change agent) – juhi ülesandeks on tagada ajaga kaasaskäik ning innovaatilise õhkkonna loomine; selle rolli headeks näideteks on olnud Apple'i juhid.

• ülemus (power broker) – vahel peab juht ka võimu kasutama, ent selle oskusest sõltub tihti, kuidas olukord laheneb ning kas sellega võivad tekkida uued riskitegurid (näiteks töötaja vallandamisel).

Et mitte diskrimineerida, kirjeldan ühte nais- ja ühte meesjuhti, üks neist eestlane ja teine välismaalane.

Esiteks Kristel Kruustük, rahvusvahelise IT-ettevõtte Testlio juht. Mis mulle väga meeldib on see, et Kristel alustas IT õpinguid nö puhtalt lehelt, ta ei olnud juba põhikoolist saadik teadnud, et ta tahab IT-d õppida ja juba siis näiteks programmeerimisega alustanud. See annab ka minule lootust, et ka minust võib asja saada :) Väga positiivne ja sihikindel noor naisterahvas, kellel on siht silme ees ning kes ei karda ka ebaõnnestumisi. Kindlasti väga suureks eeskujuks noortele naistele, kes veel ei tea, mis valdkonnas nad tahaksid pärast keskkooli tegutseda. Ehe näide, et naine IT-sektoris või üldisemalt tehnoloogiavaldkonnas ja ettevõtluses, on tänasel päeval täiesti OK. Minu arvates on Kristel juht / leader tüüpi, kuna ta teab, kuhu ta soovib välja jõuda ning nagu näha, oskab ta suurepäraselt oma tiimi püstitatud eesmärkideni juhtida. 

Teiseks Steve Jobs, infotehnoloog ja ettevõtja, Apple Inc. üks asutajatest ja kauaaegne tegevjuht. Jobsil olid oma arusaamad nii inimeste kui ka firma juhtimisest, mis kõigile kaugeltki meelt mööda ei olnud. Jobs ise on oma karmi töötajatega käitumise kohta öelnud, et kõik tema töötajad on väga targad ning võiksid valida töötamise üks kõik millises teises firmas, kuid millegipärast nad seda ei tee ning nende koostöö tulemusena on sündinud imelisi asju. Tema edu võtmeteks olid muuhulgas fookus õigetele asjadele, lihtsus ja elegantsus (näiteks disainis), end to end vastutuse võtmine, teistest maha jäädes tuleb teha suurem hüpe innovaatilise toote näol, toode ise on tähtsam kui kasum, mitte teatud gruppidele fookuse seadmine, oluline on teada nii suurt pilti kui ka detaile, humanitaarteaduste ühendamine teadusega, näost näkku kohtumised. Jobs oli kontrollifriik, kes ideede saamiseks kaasas küll teisi inimesi, kuid lõpp otsused tegi siiski ise. Minu arvates oli Jobsis nii arengumootori, juhi kui ka ülemuse tüüpi.

Üldiselt arvangi, et ükski juht ei ole ainult ühte konkreetset tüüpi, vaid on kombineeritud erinevatest tüüpidest ning kindlasti tuleb see pigem kasuks kui kahjuks.


Kasutatud kirjandus:

https://beta.wikiversity.org/wiki/IT_eetilised,_sotsiaalsed_ja_professionaalsed_aspektid/IT_juhtimine_ja_riskihaldus
https://www.kaubamaja.ee/ettevotja-visionaar-juht-ema-naine-blog-9-768997-20180430084529?

gclid=CjwKCAjw95D0BRBFEiwAcO1KDOBY7dFWgVZC8em4tkx1Uu_TLh3PEXwB1_i7NwpFWe7S_IRDN4dFqxoCkVgQAvD_BwE
https://hbr.org/2012/04/the-real-leadership-lessons-of-steve-jobs

8. IT proff...?

Kaheksanda nädala ülesandeks on kirjutada lühike kokkuvõtlik iseloomustus IT profi kohta Eestis (tänase seisuga; vajalikud eeldused, omadused ja oskused).

Kuna ma ise ei töötan küll IT firmas, aga mitte IT osakonnas, siis ma võin ainult oletada, milliseid omadusi, eeldusi ja oskusi tööandja oma töötajalt ootab. Ilmselgelt on ideaalselt töötajat väga raske, kui mitte võimatu leida ning uue töötaja palkamisel peab tööle võtja mingites aspektides järeleandmisi tegema. Eks see olegi iga tööandja otsustada, milliseid omadusi ta kõrgemalt hindab.

Minu hinnangul peaks IT profil olema järgmised omadused (ei ole järjestatud tähtsuse alusel):

• Tehnilised teadmised. Kindlasti on töötajal vaja tehnilisi teadmisi oma valdkonnast, et oma tööga hästi hakkama saada. Arvan, et proff ei pea ja ei suudagi teada / osata kõike, aga tal peab olema võime õppida uusi asju ning vajadusel küsida kolleegidelt abi või uurida lisa internetist.
• Kohanemisvõime. Kõigis firmades ja töökohtades, mitte ainult IT sektoris, tuleb ette olukordi, kus peab kiiresti reageerima, mõtlema, uusi ideid välja käima. Minul on alati uues kohas alustades raskusi töökeskkonda sisse sulandumisega, oma arvamuse avaldamisega jne, kuid iga korraga olen suutnud ennast kiiremini ümber kohandada ja keskkonnaga harjuda.
• Kommunikeerumine, võõrkeelte oskus. Väga oluline punkt minu meelest. Kui sa kolleegide ja mis veelgi hullem, klientidega suhelda ei oska, siis teeb see kahju nii sinule endale kui kogu firmale. IT proff peab minu arvates valdama ka võõrkeeli, ilmselt inglise keele oskuseta pole IT sektoris midagi teha, kuid teised võõrkeeled annavad kindlasti eelise. Tänu oma võõrkeelte oskustele olen leidnud viimased kaks töökohta Eestis.
• Lõpetatud eriala. Pole praeguse hetke seisuga enam kursis, aga kui esimest korda ülikoolis käisin, siis IT tudengeid värvati juba esimese semestri lõpus töökohtadele ning paljudel jäi selle tõttu ka kool pooleli. Ma ei tea ka, kui vajalik on nö paberi olemasolu erasektoris. Näiteks minu eelmistest diplomitest pole mul otseselt kasu olnud. Ehk tööandja on vaadanud, et kui olen ülikooli lõpetanud, siis ilmselt olen sihikindel ja õppimisvõimeline. Arvan, et IT proff võiks siiski olla lõpetanud ülikooli, kas täpselt oma praegusel erialal, ei ole minu arvates kõige olulisem.
• Koos töötamise oskus. Praegusel ajal on väga vähe üksinda nurgas nokitsejaid. Igal erialal töötatakse tiimides ning jagatakse ülesandeid. Kui töötaja ei suuda teiste arvamust kunagi aktsepteerida või isegi mitte mõelda muudele lahendustele, kui ta ise on välja käinud, siis minu silmis ei saa ta kuidagi moodi olla proff.
• Teadmiste edasi andmine. IT proff peaks suutma oma teadmisi ja oskusi edasi anda oma "õpipoistele". Tulevikule mõeldes annab see positiivses mõttes juurde nii profile kui ka nö õpilasele.
• Enese täiendamine. IT proff peab ennast täiendama. Praeguses maailmas toimuvad muudatused väga kiiresti ning minu arvates on enese täiendamine oluline. Ei saa jääda lihtsalt 20-aastase pagasi peale lootma ja mitte midagi juurde õppida. Tänapäeval on õnneks enese täiendamise jaoks väga väga palju erinevaid võimalusi.
• Tutvused / kontaktid. Kindlasti tulevad proffile kasuks erinevad tutvused, nii IT alased kui ka muude erialade omad. IT on tänapäeval väga tihedalt seotud kõigi valdkondadega ning informatsiooni või abi saamiseks teatud küsimustes on otsesed kontaktid ideaalsed.

7. Arvutid ja paragrahvid IIː litsentsid ja autoriõigus

Seitsmenda nädala ülesandeks on analüüsida, mismoodi mõjutab vabade litsentside juures edasikandumisklausel (copyleft) litsentsivalikut ning tuua iga variandi kohta mõni näide. 

Sellenädalase teema käigus sain copylefti tegeliku tähendusega esmakordselt tuttavaks. 
Copyleft on autoriõiguse kasutamine eesmärgiga eemaldada seaduse poolt vaikimis seatud piirangud teose levitamisel ning teose modifikatsioonide loomisel nõudega, et samasugused levitamis- ning muutmisvabadused säiliksid ka esialgse teose põhjal loodud töödel. [1]

Copyleft litsentsid annavad tavaliselt kasutajale sellised õigused:

1. vabadus kasutada ja uurida tööd (uurida programmi lähteteksti jms),
2. vabadus tööd kopeerida ja teistega jagada,
3. vabadus tööd muuta,
4. vabadus levitada muudetud töid. [1]

Levinud copyleft lepingud on:

• AGPL - Affero General Public License, väga tugev. Nõuab kõigi tuletatud komponentide viimist sama litsentsi alla, sealjuures peetakse ka tarkvara kasutamist võrgu kaudu selle levitamiseks. [2] Näiteks: Nextcloud, rakendus on sarnane Dropboxile, Office 365 ja Google Drivele, aga seda saab kasutada tavalistes kodu arvutites ja failide säilitamiseks mitteärilistel eesmärkidel. [3]

• GNU GPL - GNU General Public License, tugev. Nõuab kõigi tuletatud komponentide viimist sama litsentsi alla. [2] Näiteks: MySQL, on vaba ja open-source tarkvara. Seda kasutatakse mitmetes andmebaasipõhistes veebi rakendustes, nt Joomla, WordPress, samuti kasutatakse seda paljudes populaarsetes veebilehekülgedes, nt Facebook, Twitter, YouTube. [4]

• GNU LGPL - GNU Lesser General Public License, nõrk. Lubab erandeid, näiteks linkimist ärivaraliste teekidega. [2] Näiteks: VLC Media Player, on saadaval nii lauaarvutite operatsioonisüsteemide kui ka mobiilsete platvormide (nt Android, iOS) jaoks. [5]

• Puuduv copyleft. Võimaldavad tuletatud koodist teha ka ärivara. Näiteks: Wikipedia.
  
  

Kuna tutvusin teemaga esmakordselt, siis ei oska väga täpselt öelda, mismoodi mõjutab vabade litsentside juures copyleft litsentsivalikut, kuid sellenädalane informatsioon oli ilmselgelt mulle kasulik ning õpetlik.

Kasutatud kirjandus:
[1] https://et.wikipedia.org/wiki/Copyleft
[2] https://beta.wikiversity.org/wiki/IT_eetilised,_sotsiaalsed_ja_professionaalsed_aspektid/Arvutid_ja_paragrahvid_II%CB%90_litsentsid_ja_autori%C3%B5igus
[3] https://en.wikipedia.org/wiki/Nextcloud
[4] https://en.wikipedia.org/wiki/MySQL
[5] https://en.wikipedia.org/wiki/VLC_media_player

6. Arvutid ja paragrahvid Iː tants intellektuaalomandi ümber

Kuuenda nädala ülesandeks on lugeda läbi vähemalt 2.peatükk Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamatust The Case for Copyright Reform ning hinnata pakutavaid lahendusi.
Toon siinkohal välja mõned punktid:

•  20 Years Of Commercial Monopoly
  Suur osa tänapäeva meelelahutustööstusest on üles ehitatud autoriõigusega kaitstud teoste ainuõigusele. Seda soovitakse säilitada, kuid selle vahega, et kui praegu on autoriõigusega töö kaitstud autori eluiga + 70 aastat, siis pärast muudatust oleks see 20 aastat alates avaldamisest.
  Minu arust on see täitsa mõistlik, autori eluiga + 70 aastat on ikka meeletult pikk aeg, eriti kui arvestada, kui kiiresti praegu meie maailm muutub ja on muutumas. Samas võiks ilmselt mõelda ka sellele, et eri valdkondadele kehtestada eri aastate määr, sest ühes valdkonnas piisaks ilmselt ka viiest aastat, aga teises valdkonnas kindlasti mitte. Peaks natuke laiemalt mõtlema.

•  Registration After 5 Years
  Autoriõiguste kaitse tuleks avaldatavatele töödele anda automaatselt nagu ka preagu, aga õiguste omanikud, kes soovivad autoriõiguste kaitset jätkata ka viie aasta möödudes, peavad selle registreerima.
  Arvan, et see punkt võiks olla kooskõlas eelmise punktiga (20 Years Of Commercial Monopoly), milles minu nägemuse kohaselt võiks eri valdkondadele sätestada erinev autoriõiguste aastate määr ja kui see saab täis (näiteks 10 aastat), siis pärast seda on autoril õigus monopoli pikendada. See võiks siis olla kas sama aastate määr või siis võiks pikendamise aeg olla poole lühem, näiteks 10 aasta korral siis viis aastat lisa.

• Free Non-Commercial Sharing
  Eesmärgiks on reguleerida kopeerimist kasumi saamise eesmärgil. Ehk siis kui aastakümneid tagasi oli täiesti normaalne, kui sa saatsid sõbrale kellegi teise avaldatud luuletuse, siis praegusel hetkel see enam nii ei ole (Rick Falkvinge ja Christian Engströmi põhjal).
  Eestis meil nii karmid seadused selle koha pealt ei ole ning teiste inimeste teoseid võib jagada ja kopeerida, kui selle eesmärgiks ei ole kasumi saamine. Minu arust on see mõistlik, aga samas on praeguses maailmas ilmselt ka üsna raske aru saada, kes teenib näiteks mingi Instagrami postitusega kasumit ja kes mitte. 

5. Tarzan suurlinnas: võrgusuhtluse eripäradest

Viienda nädala ülesandeks on valida üks Virginia Shea 10 käsust ja tuua mõni hea näide oma enda kogemustest. 

Mind pani kõige rohkem mõtlema punkt nr 6. Jaga oma teadmisi (Share expert knowledge). See peaks olema Interneti alustala ja ilmselt ongi. Mina isiklikult pole kunagi olnud suur kommentaaride kirjutaja, lugeja ja üldse oma arvamuse avaldaja läbi interneti. Teine lugu on otse suheldes, siis mul pole mingit probleemi oma arvamuse avaldamisega, aga miks ma ei kipu seda internetis tegema, ei tea. Kas mulle meeldib langeda diskussiooni inimestega, keda ma vahetult näen, kelle emotsioone ma saan vahetult mõista nii kuulmise kui nende miimika kaudu või ei jaksaks ma lihtsalt teatud arutelu teema erinevate osalejate vastuseid oodata?

Teisalt olen ma alati olnud ka väga enesekriitiline. Ehk olen ma mingeid küsimusi jätnud küsimata sellepärast, et arvan, et need peaksid kõigile olema iseenesestmõistetavad ning ei ole soovinud saada negatiivset tagasisidet. Ja kui ma mingi teema osas ei ole 100% kindel, ei ole ma nõus oma poolikut informatsiooni avaldama, vähemalt mitte kirjalikult. Peaksin ka mainima, et enese väljendamine on läinud raskemaks võrreldes nt sellega, kui käisin veel gümnaasiumis. Vahepealsed aastad välismaal elades ning praegu igapäevaselt kolmes keeles suhtlemine teeb nii suulise kui ka kirjaliku eneseväljendamise kohati üsna keeruliseks, on hetki, kus teatud sõna ei tule mitte üheski keeles meelde ja siis jälle tuleb sõna meelde vales keeles. 

Ilmselt pole ma aktiivselt ka arvamust avaldanud ja ise teemasid püstitanud, sest alati, kui mul on vaja olnud informatsiooni, olen ma nö googledades selle ka leidnud. Vahel on selleks küll aega kulunud rohkem, kui olen eeldanud, aga otsitava teabe olen ma alati leidnud. Kas siis ühes või teises või kolmandas keeles. Vahepeal tuleb aga informatsiooni liiga palju ning siis on tegemist ka sellega, et välja selgitada, kas kõik on ikka tõene ja milliseid allikaid võib usaldada ja milliseid mitte. 

Mind pani igatahes see punkt mõtlema, et äkki oleks tõesti aeg oma teadmisi tasapisi jagama hakata ning kindlasti oleks kellelgi sellest kasu.

4. Info- ja võrguühiskond

Lugesin Eesti infoühiskonna arengukavast 2020 läbi visiooniosa 2. peatükis. See pärineb 2012-2013.aastast ning ülesandeks on kirjeldada praeguseks üht kõige enam ja üht kõige vähem realiseerunud visioonipunkti.

Kõige enam realiseerunud visioonipunkt
Arvan, et kõige enam realiseerunud visioonipunkt on esimene, inimeste parem elu. Eestis on jätkuvalt vaba ja avatud (info)ühiskond. Meile pole kehtestatud suuri väljendus- ja netivabaudse piiranguid. Meid on üsna hästi koolitatud, mis on viisakas netisuhtlus ja kuidas tuleb internetis käituda ning kui kommentaariumites läheb asi nö üle käte, siis on instantsid, mis inimesi selle eest ka karistavad. Kuigi ma pole kunagi väga suur neti kommentaaride lugeja olnud, siis arvan, et suhtlus on muutunud viisakamaks, kuid kindlasti on meil veel väga suur arenemisruum.
Targa tarbija suhtes on mul kahetised mõtted. Esiteks jaa, inimesed on hakanud rohkem interneti kaudu kaupa ostma, kuid üsna sageli ostetakse asju, mida reaalselt vaja pole. Tellitakse Hiinast igasugust "jama" ning kulutades sellega mõttetult raha ning kahjustades ka keskkonda.
Erasektori pakutavad kasutatavad teenused on tunduvalt paremad ja kasutajamugavamad kui avaliku sektori teenused. Erasektor peab rohkem mõtlema, kuidas kasutaja elu mugavamaks ja lihtsamaks teha, et klient nende teenust uuesti kasutaks, kuid avaliku sektori netileheküljed on kohati väga ebaloogiliselt ülesehitatud ning disainile pole erilist rõhku pandud.
Eesti on siiamaani mõneski aspektis teistele riikidele eeskujuks, näiteks digiallkirjasamise, Mobiil ID ja Smart ID kasutamisega. Välismaal elades tundsin sellistest teenustest väga puudust ja hetkel ei oskaks oma elu selliste meie jaoks iseenesestmõistetavate võimalusteta ette kujutadagi.

Kõige vähem realiseerunud visioonipunkt
Tooksin siinkohal välja punkti number kaks, elujõuline Eesti kultuuriruum. Arengukavas on välja toodud, et Eesti kultuuripärand on tarbimiseks kogu maailmas hõlpsalt kättesaadav ja aktiivselt leviv. Ausalt öeldes ei ole ma sellest mitte midagi kuulnud. Ilmselt nt googeldades leiaks küll informatsiooni erinevate kultuuripärandite kohta, kuid ilmselt peaks sellele rohkem reklaami tegema. Kindlasti ka kõiki igapäevaseadmeid ei saa eesti keele tehnoloogia abil kasutada. E-teenused, mis on Eestis loodud, on ilmselgelt kasutatavad ka eesti keeles, kuid enamik välismaised e-teenuseid mitte.

3. Uus meedia...?

Sellenädalaseks teemaks on kirjeldada ühte uue meedia komponentidest ning analüüsida, mil moel on see oma valdkonda mõjutanud.
Valisin kirjeldamiseks võrguajakirjanduse.

Kõige varasemad ajalehed tekkisid juba 16.sajandil, kui leiutati masstrüki tehnoloogiad. Esimeseks eraomandis ajalehe väljaandjaks oli Mingi dünastia aastal 1582 Hiinas. Esimene ajaleht Euroopas ilmus 1605 Strassburgis. 

Eestikeelse ajakirjanduse alguseks loetakse aastat 1766, mil Põltsamaal hakkas Peter Ernst Wilde väljaandel ilmuma arstiteadusliku sisuga lehekene. Järjepideva ajakirjanduse ja lehelugemisharjumuse lõi Johann Voldemar Jannseni 1857. aastal asutatud Perno Postimees, millest mitme nime- ja asukohavahetuse järel kujunes Eesti vanim enam-vähem järjepidevalt ilmunud ajaleht (tänapäevane Postimees).
Üsna varsti pärast Interneti tekkimist hakati looma elektroonilisi andmebaase ajaleheartiklitest. Nt 1970. aastal alustas New York Times artiklite kokkuvõtete kogumist. 90-ndatel hakkasid ilmuma ajalehtede võrguversioonid. 

Praeguseks hetkeks saab peaaegu kõiki väljaandeid ja artikleid lugeda ka võrgus. Nii mitmedki varasemalt paberkandjal ilmunud ajalehed ja / või ajakirjad on "üle kolinud" internetti. Miks? Kindlasti üheks mõjuvaks põhjuseks on info edastamise kiirus. Kui internet levis ja muutus kiiremaks ning kõigile kättesaadavaks, muutus ka info liikumine kiiremaks. 
Paberkandjal ajalehed ilmuvad kord päevas või harvem, mistõttu kajastatakse nendes põhjalikumalt aktuaalseid teemasid. Digitaalselt ilmuvad artiklid on mõjutanud lugejaid nii, et ajakirjanikelt oodatakse aina kiiremat reageerimist, mis on minu arvates põhjustanud väga suurte kirjavigade arvu ning lausete moodustamine on kohati väga konarlik. 

Uudiste vabalt ja tasuta kättesaamine mõjutab kindlasti paberkandjal väljaandjaid, sest kes tahaks maksta teenuse eest, mida saab ka tasuta? Samas pole kõik artiklid veebis tasuta kättesaadavad, nö kuumemad artiklid on tasustatud, võimalik on osta lugemisõigus ainult teatud artiklile või tagada endale natukene suurema summa eest ligipääs näiteks kuuks ajaks kõigile kirjastuse artiklitele. 

Arvan, et paberajakirjandus ei kao veel nii pea, kuid ilmselt väheneb selle hulk siiski. Ka mulle meeldib vahel hoida käes päris ajalehte ja tunne seda lugedes on hoopis teine, kui lugeda teksti arvuti ekraani vahendusel.



https://et.wikipedia.org/wiki/Ajakirjandus
https://en.wikipedia.org/wiki/Journalism
https://beta.wikiversity.org/wiki/IT_eetilised,_sotsiaalsed_ja_professionaalsed_aspektid/Uus_meedia...%3F

2. Arpanetist Facebookiniː Interneti kujunemislugu

Selle nädala teemaks on kirjeldada kaht erinevat nähtust Interneti varasemast ajaloost (enne veebi tulekut ehk aastat 1991) - üht, mis võiks tänasele netikasutajale ikka veel tuttav olla (s.t. tuleb sealtmaalt tänasesse välja) ja teist, mis on tänaseks juba täiesti kadunud (kas asendunud uuemate tehnoloogiate / tavadega või muul põhjusel välja surnud).

E-mail
E-post ehk elektronpost on e-kirjade interneti teel edastamise ja vastuvõtmise süsteem. Enne e-posti loomist saadeti sõnumeid kirjade ja telegrammidena, hiljem ka teleksite ja faksidena.
Eksperimentaalne e-posti ülekandmine arvutisüsteemide vahel algas varsti pärast ARPANETi loomist 1969. aastal. E-maili "isaks" peetakse  arvutitehnik Ray Tomlinsoni, kes saatis esimese meilisõnumi võrgu kaudu. Ta võttis kasutusele märgi @, et eraldada kasutaja nime ning arvutit (aasta 1971). Arvutid, mille vahel esimene meilivahetus toimus, asusid üksteise kõrval.
Oluliseks teetähiseks e-posti ajaloos on 3.august 1984, kui USAst saadeti Saksamaale esimene e-kiri.
Tänapäeva maailmas ei kujuta keegi meist ette elu meilisõnumiteta. E-post on igas töövaldkonnas igapäevaseks suhtlusvahendiks ning inimestel on tavaliselt kaks või enamgi meili aadressi, mida kasutatakse erineva otstarbe jaoks. E-kirjade vahetamine tavasuhtluses on ilmselgelt vähenenud tänu erinevate sotsiaalvõrgustike loomisega, kus on palju lihtsam ja kiirem sõpradega kontakteeruda ning igapäevaseid teemasid arutada chattides.
Kuigi enamik, umbes 90% kõigist e-mailidest on rämpspost, on see siiski väga oluline komponent praeguses ühiskonnas.

https://en.wikipedia.org/wiki/History_of_email
https://et.wikipedia.org/wiki/E-post
https://en.wikipedia.org/wiki/Email_spam

Muusika
Muusika kuulamise meetodid on drastilisel muutnud viimase 70 aasta jooksul.
1950-ndate alguses leiutati esimesed transistorraadiod ja 1960 ja 1970-ndatel oli see kõige populaarsem elektrooniline kommunikatsioonivahend. Tänapäeval kasutatakse transistorraadiot veel autodes, kuid kodudest enam naljalt seadeldist ei leia. Muusika kuulamise harjumusi muutis kaasaskantava transistorraadio leiutamine, mis võimaldas inimestel muusikat nautida igal pool. 1980-ndate alguses asendati odavad transistorraadiod kõrgema audio kvaliteediga toodetega, nagu näiteks kaasaskantavad CD pleierid, selle järgselt kaasaskantavad meedia pleierid (nt MP3 mängijad). Tänapäeval aga on muusikakuulamiseks vaid üks vahend - nutiseade. Läbi mitmesuguste äppide (nt Spotify, Apple Music, Google Play Music, Tidal jne) on erinevate artistide muusika kõigile kättesaadav. Enamik inimesi kasutab muusika kuulamiseks telefoni ning omavad kaasaskantavat kõlarit, et muusikat kas või kodus hea kvaliteediga kuulata. Tihti ühendadakse kodudes telefon kas telekaga või kõlaritega ning nauditakse muusikat seda kaudu.


https://digitark.ee/millega-kuulata-muusikat/
https://en.wikipedia.org/wiki/Transistor_radio

1. Noppeid IT ajaloost - Idufirmad

Eesti idufirmade kasv on jätkuvalt tõusu teel, kuid alati pole headest ideedest nö asja saanud. Toon siinkohal välja minu meelest kolm väga head ideed, mis kahjuks jäid realiseerimata.

Signwise. Idee oli luua esimene piiriülene e-allkirjastamise ja autentimise teenus EL-is. Plaanis ei olnud mitte luua uut digiallkirjastamise tehnoloogiat, vaid välja arendada veebiportaal, mida saavad ühtmoodi kasutada kõik digiallkirjastajad igas Euroopa riigis. Signwise’i portaali eesmärgiks oli digiallkirjastatavate dokumentide hoiustamine, allkirjastamine ja jagamine. Kuna olen välismaal elanud ning kogenud, milline peavalu ja erinevate asutuste vahel jooksmine on, et saada paberitele allkirju, siis oleks selline lahendus säästnud väga palju aega ning loodust (loe:paberit). Dokumendid oleks kiiresti arvutist leitavad ning neid ei peaks säilitama paberkandjal kaustas juhuks, kui neid vaja peaks minema.
https://ekspress.delfi.ee/kuum/signwise-arendab-uleeuroopalist-digiallkirja-teenust?id=65865906

Yoga. Targa maja juhtimise IT-süsteem. Selle idufirma lahendused võeti reaalselt ka kasutusele, koostööd tehti nt Elioniga, kuid mingil hetkel hüppaisd suurinvestorid alt ning firma läks pankrotti. Eesmärgiks oli luua intelligentne hoonesüsteem, lahendust pakuti nii uutele kui ka renoveeritavatele kontoritele, kortermajadele ja eramutele. Minu meelest oleks päris tore, kui kontoris liiguksid kardinad ette või eest ära vastavalt valguse tasemele ja samuti kustuksid tuled automaatselt, kui valgus tase on piisavalt kõrge tagamaks õige valgustatus. Esiteks muudaks see meie elu mugavamaks ja lihtsamaks, kuid teisalt säästaks ka loodust ja energiat.
https://www.aripaev.ee/uudised/2012/02/14/yoga-targa-maja-looja

Palleter. Esialgne idee oli luua süsteem, mis aitaks kokku viia kaubiku, kus oleks veel tühja ruumi ning inimese / firma, kes soovib oma kaupa transportida. Pärast tehnoloogia loomist, kui nii vedajatele kui klientidele tehti juba pakkumisi, selgus, et teostus ei tööta. Seda nii ajalises kui ka hinnalises mõttes. Äri otsustati lõpetada. Idee oli minu arvates päris hea, et kaubikud ei peaks pooltühjalt sõitma ja kliendid saaks kulusid jagada, sh säästa ka aega ja loodust. Ilmselt Eesti on sellise idee jaoks väike, just selles mõttes, et meil pole nii palju ettevõtteid ning veoautosid, kes teenuse pakkumisest huvitatud oleksid.  Pärast pankroti otsuse teatamist osteti aga nende tehnoloogia ära, firma tegutseb uue nime alt ning ärimudel on sootuks teistsugune kui varasemalt. Nimelt pakutakse nüüd teenust suurtele ettevõtetele saadetiste liikukmise jälgimiseks. 
https://digi.geenius.ee/eksklusiiv/kevadel-poe-kinni-pannud-palleteri-ostis-ara-maailma-suurimaid-erakapitalifonde-ari-jatkub-uue-nime/